Nädala kaja: Kadrioru karutapja

Liina Laks
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Liina Laks.
Liina Laks. Foto: Marianne Loorents

Ma olen siin poliitiliselt ebakorrektsel eesmärgil. Ma tulin karu laskma, ütles Manfred lõunalauas. Ta ei näe karutapja moodi välja: pisike hallipäine inglise keelt prantsuse aktsendiga kõnelev mees, kes ei mõista, miks on räim Eesti rahvuskala, kui seda mere lähedusest hoolimata kuskil söögikohas menüüs pole.

Manfred on kõige ebatõenäolisem mees, keda Rakveres kohata võib: ühe Pariisi ülikooli professor, kelle eriala on juhtimine. Ta on kirjutanud raamatuid juhtimisest, juhtimisest muinasjuttude näitel, ja lihtsalt muinasjutte – nendest olevat ka äris palju kasu. Professori hinnangul on kõige püsivam asi äris ... korruptsioon. No kuidas sa ütled, et oled erapooletu, et korruptsiooni pole, kui käid võimuesindajatega koos söömas, veini joomas, suhteid korraldamas ja pärast saad, ütleme, ehitusloa?

Eesti on aga väike, pole võimalustki sattuda olengule, kus mõni võimuga seotud inimene ei viibiks. Seepärast tuleb omale ikka aeg-ajalt meenutada lord Actoni sõnu: võim korrumpeerub. Absoluutne võim korrumpeerub absoluutselt.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles