Helir-Valdor Seeder: Põldur kui kaitsja

Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Foto: Liis Treimann.

Põllumajandust on süüdis­tatud keskkonna reostamises. Väetiste ja mürkide kasutamine, muldade kurna­mine, floora ja fauna hävitamine, leviv hais ja müra on põllumajanduse mainet aastast aastasse kahjustanud.

Seevastu on põllumeeste lee­rist kostnud nurinat “absurdsete” ja “tootmist pärssivate” keskkonnanõuete üle.

Vahel arvatakse isegi, et eluslooduse häving Eestit ei puuduta, sest siin on metsi ja niitusid palju. Nii ongi ühed suh­tunud põllumeestesse kui keskkonna kahjustajatesse, teised aga looduskaitsjatesse kui põllumajandustootmise takistajatesse.

Hävitada või kaitsta

Tegelikkus ei ole kaugeltki nii mustvalge. Maaharijad ja loomakasvatajad ei saa kuidagi läbi ökosüsteemi toimimise põhimõtteid eirates, nii nagu ei saa looduslikku mitmekesisust tagada üksnes ran­ge looduskaitse kaudu. Äärmusliku suhtumise vilju võib näha kõikjal maailmas: kõrbeks muutunud alad ühelt poolt, teisalt võssa kasvanud ja soostunud teeperved ning kaldapealsed. Mõlemad nähtused on hukatuslikud nii looduslikule mitmekesisusele kui maaviljelusele.

Põllumajandus võib keskkonda hävitada, aga ka kaitsta. Seepärast on keskkonna säi­litamine nii Eesti kui EL-i põllumajanduspoliitika prioriteet. Põllumajandusliku keskkonnatoetuse rahastamine hõlmab suurima osa (50%) Eesti maaelu arengukava eelarvest.

Põllumajanduses kasutatavad loodusvarad – muld, õhk ja vesi – peavad säilima ka tule­vastele põlvedele. Võib muidugi väita, et Eesti taimestik ja loomastik on võrreldes suurema osa Euroopaga väga mitmekesine ning Brüsselist tulevad keskkonnanõuded on siinsetes oludes kohatud.

Aga ome­ti on Eesti põllumehed varmad kasutama võimalust taotleda kesk­konnasõbraliku majandamise toetust, mis aga eeldab, et kasutatakse keskkonnasõbra­likke majandamisviise ning kait­stakse bioloogilist mitmekesisust.

Põlluservadesse mitmeliigiliste püsitaimeribade jätmise nõue keskkonnasõbraliku majandamise toetuse taotlemisel on jäänud paljudele arusaamatuks.

Paljude Euroopa teadlaste arvates soodustatakse ribade­ga ökosüsteemi edukat toimi­mist. Putukatele ja parasi­toi­di­de­le luuakse soodne elukeskkond ning selle tulemusena väheneb taimekaitsevahendite ka­sutamise vajadus ning tolmelda­mise kaudu suureneb saak.

Põlluservade nõue kehtib vaid suurte põllumassiivide pu­hul avalikult kasutatava tee ääres, kui puudub mõni muu seda asendav maas­ti­ku­ement nagu kraav, hekk või kiviaed. Nõude täitmisega kaasneb ka taimekaitsevahen­dite kasutamise piiramine.

Aga oluline on siin rõhutada, et seda nõuet peavad täitma üksnes need põllumehed, kes taotlevad keskkonnasõbraliku majandamise toetust.

Enam kui toidu tootja

Aga miks just selline nõue? Kui väidame, et meie looduslik keskkond ei vaja täiendavaid võtteid mitmeke­sisuse säilitamisel, siis väidab Euroope Komisjon, et Ees­ti ei vaja ka sellist toetust. Seetõttu on täiendavate nõue­te rakendamine toetuse saamiseks vältimatu.
Püsitaimes­tikuga ribade jätmine põlluservadesse on Eesti oludes üks sobivamaid võtteid, mida on põllumeestel kergem rakendada kui näiteks ribade või lappide rajamist põllu keskele või kraavide kaevamist ja hekkide istutamist.

Keskkonnahoiuga seotud toe­tusmeetmed on sisuliselt sotsiaalne leping, millega ostab ühiskond põllumeestelt jätkusuutliku arengu tagamiseks va­jalikku teenust.

Seetõttu on põllumajanduspoliitika ja toetuste oluline eesmärk edendada keskkonnasõbralike põllumajanduspraktikate kasutamist ning hüvitada põllumeestele keskkonnanõuete järgmise tõttu saamata jäänud tulu ja lisakulu.

Suurem huvi ökosüsteemi ja elurikkuse teemade vastu soodustab kindlasti keskkonnasõbralike majandamisviiside viljelemist.

Samuti aitab see parandada põllumajanduse mainet ühiskonnas ning näidata põldureid avalikkusele enamana kui üksnes toidutoorme tootjatena – keskkonnakaitsjate, kultuurmaastike kujundajate ning traditsioonide säilitajatena.