Mari Viik: “See ongi päris psühhiaatria”

Mari Viik: “See ongi päris psühhiaatria” Foto: Marianne Loorents

Varahommikul on mudakarva taevas vastu maad. Õhtul sillerdavad päikesekiired puuvõrades ja soe ilm meelitab unustama, et on sügis, nukraimaks peetud aastaaeg. Nagu inimene, mõtlen. Tujud on muutlikud, tasakaal habras. Kas sügis toob hingetohtri juurde enam abivajajaid kui ülejäänud aastaring?

Psühhiaater Mari Viik on nõus. “Jah.Oktoobrist uue päikese saabumiseni on tipphooaeg. Aga see ei peaks nii olema. Kui sisendame endale, et sügis on raske aeg, siis ongi. Soovitan ikka: planeerige sügisesed tegevused ette: tikkige, voolige, lugege ... Mida tehti ammustel aegadel sügisõhtuti? Kedrati, õmmeldi, jutustati lugusid ... Sügis on hea aeg, kui selleks plaanida omad tööd.”

Silmitsen enda kõrval istuvat psühhiaatrit ja näen rõõmsailmelist jumekat daami, kellest ei paista mingit väsimust ega kurnatust, kuigi seljataga on pikk tööpäev ja saabunud õhtu. Kuidas ta nii oskab? Miks ta sellist tööd teeb? Mis teid pidi ta selleni jõudis?