EESTI 100 Eestlased ja nende asjad: Märss ehk vanarahva seljakott

Märss ehk vanarahva seljakott.

FOTO: Marianne Loorents

Peamiselt kasetohust valmistatud märsid kuulusid veel 20. sajandi keskpaigani taluinimeste põhivarustuse sekka. Märss oli nii-öelda vanarahva seljakott: lakk kinni, rihmad peale – ning vastupidavast kasetohust kotiga sai pikka maad käia. Puidukiud hoidsid ka mõningal määral vett kinni – veel üks põhjus märsi kasutamiseks.

Tellijale

Kuigi rahvajuttudest jääb mulje, nagu oleks märsid üle Eesti laialdaselt kasutusel olnud, väidavad Andres Rattasepp ja Vladimir Jarõš oma uurimuses, et nii see polnud. Mehed uurisid ligi 190 Eesti muuseumide kogudes olnud märssi ja jõudsid järeldusele, et enim olid need levinud just Lääne- ja Ida-Virumaal. Kõige kauem kasutati märsse väidetavalt just Avinurme piirkonnas – seal elasid teadete järgi osavaimad puutöö- ja märsimeistrid. Uurija Ali Kõrv kirjutas aga märsside kohta 1931. aastal nukralt: “Praegu võib teda veel igast perest leida, kuid kaevatakse nende tegijate puuduse üle – noored ei mõistvat teha.” Kui 1960ndatel aastatel rahvakunstimeistrite koondis Uku märsimeistrit otsis, saadi abi just Avinurme mehelt.

Kõige rohkem kasutasid Rattasepa ja Jarõši uurimuse järgi märssi moonatöölised, karjased ja kalamehed: hea oli sellega päevaks toitu kaasa panna. On teada ka ühe õige leivamärsi sisu: leib, või, karp silke ja hapupiimapudel. Kalamehed kasutasid aga suuri kalamärsse, mis pidasid hästi vett ja võisid mahutada kuni 15 kg kala.

Tagasi üles